ESPONi järeldused pandeemia esimese laine ruumilisest levikust ning mida me sellest õppida võiksime?

covid_gif

Toome teieni ESPONi COVIDi pandeemia regionaalse leviku uuringu järeldused.

Käesolevaks hetkeks tundub, et pandeemia teine laine ja riikide reaktsioonid sellele on esimesest lainest erinevad. Ometigi, analüüsides esimest lainet võime leida sellest midagi, mis aitaks meid käesoleva teise lainega paremini hakkama saada.

ESPON on käesolevaks hetkeks põhjalikult analüüsinud koroonapandeemia esimest lainet ning proovinud leida vastust küsimusele, miks mõni piirkond sai oluliselt rohkem kannatada kui teised. ESPONi korraldatud uuringu tulemusel jagati 2020. aasta pandeemia esimene laine kolme faasi:

  • Varajane faas, kus kõik Euroopa viirusjuhtumid olid seotud Hiinaga. Näiteks Milano lennujaam on üks Euroopa suurimaid ja tähtsamaid ühendusteid Hiinaga, lisaks on Milano ja Hiina vahel ka raudtee ühendus;
  • Teine faas, mil viirus hakkas kohalikes oludes levima, tuli ootamatult. Laialdane levik sai alguse massiüritustelt (jalgpallimäng, karneval, konverents) ning põhjustas piirkonniti viiruse ebaühtlase leviku. Edasi liikus viirus kiiresti piirkondadesse, mis omavad tugevaid kaubandussidemeid Põhja-Itaaliaga;
  • Kolmandaks faasiks alguseks loetakse aega, mil riigid ja regioonid kehtestasid ranged liikumispiirangud viiruse leviku tõkestamiseks. Viiruse levik aeglustus, kuid määravaks sai asustustihedus – suurlinnad ja hooldekodud said rängemalt pihta kui hajaasustusega äärealad.

ESPONi üks peamisi sõnumeid on, et koroonameetmed ei tohiks olla nö ruumipimedad. Euroopa on pikalt eksisteerinud riigipiirideta. Erinevate piiriüleste võrgustike ning asustuse geograafia ning viiruse leviku kõrvutamine võib aidata aru saada, miks näiteks esimese laine ajal Ida-Euroopas levis viirus vähem, Lõuna-Euroopas jõuti samas kiirelt vägagi kriitilise olukorrani ning miks nüüd võime täheldada kohati vastupidist olukorda, kus Balti ja teised Ida-Euroopa riigid on nüüd keerulises seisus.

Esimese laine esimeses faasis täheldati viirust levivat parema lennu- ja maismaaühendusega kohtades, peamiselt suurlinnades. Viiruse teine faas oli pigem „ebakorrapärane“ ja juhuslik. Teises faasis määrasid viiruse leviku tõenäoliselt halvad kokkusattumused ning massiüritused (jalgpallimäng Põhja-Itaalias, kirikupüha Prantsusmaal, suusakuurorti üritused Austria Alpides). Viiruse kolmas faas järgis juba erinevate piirkondade „läheduse“ loogikat ehk regionaalseid transpordikoridore. Väikese erinevusega Poolast, jäid Balti riigid eelmise aasta viiruse kolmandast lainest peamiselt puutumata. Samas oli viiruse levik jätkuvalt „ebakorrapärane“ –  see tähendab mis tahes tugevaid isolatsioonimeetmeid ei rakendatud, kindlat seost meetmete rakendamise ulatuse ning nakatumise vahel ei olnud võimalik täheldada. Loomulikult, isolatsioonimeetmed töötasid ning see aitas viiruse leviku vastu, kuid meetmed olid sageli ebaproportsionaalselt erinevad nakatumiste arvu kasvu ja selle kahanemisega.

Viiruse leviku geograafia analüüsimine näitas, on oluline hinnata erinevate piirkondade ja riikide erinevate koroonameetmete tõhusust. Oluline on märkida, et suurem osa üle Euroopa rakendatud kriisimeetmetest olid lühiajalised ega keskendunud pikaajalistele eesmärkidele. Samuti ei jälginud need lokaalseid ja regionaalseid erinevusi. Näiteks oli näha, et viirus levis alguses peamiselt suurlinnades ning maapiirkondades tänu hajusamale elanike paiknemisele tunduvalt vähem. Ometigi rakendati piiranguid tervete riikide kaupa ning seejärel nakatumisnäitajate alusel, mitte aga ettenägelikult potentsiaalse leviku sihtkohtade alusel.

Mida sellest kõigest võiks õppida käesoleva teise laine puhul? Esimese viiruse laine leviku analüüs annab alust väita, et riigipiiride täielik sulgemine võib anda tulemusi viiruse esmases faasis, kuid on pikemas perspektiivis ebaproportsionaalne meetod. Sama kehtib tõenäoliselt maakondade ja linnade lukustamise kohta. Viirus levib ka juba käesoleval hetkel riigisiseselt ja on esindatud igas maakonnas. Teiseks, ennetavad kuid proportsionaalsed meetmed töötavad tõhusamalt. Viiruse kolmandas faasis oli 2020. aasta kevadel näha, et Rootsi rakendas vähem piiranguid, kuid samas reageeris õigeaegselt, teadvustas elanikele nende vastutust ning järeldusena võib öelda, et pandeemia suudeti hoida kontrolli all. Käesoleval hetkel on aga Eestis vastupidine olukord. Inimesed on hakanud piirangutest väsima, meetmete rakendamine on tulnud viivitusega ning nende valmisolek tugevateks meetmeteks on tõenäoliselt oluliselt väiksem kui möödunud kevadel.

Loe detailsemalt ESPONi Euroopa koroonameetmete analüüsist siit: https://www.espon.eu/magazine

Accept Cookies